Kui nüüd kõik ära rääkida, siis pean alustama sellest, et aasta oli 2013 ning kuu jaanuar-veebruar. Käisin mina siis koolitusel oma uue töökoha tarvis, et olla ikka hea ja teadlik koolijuht :) (Nüüd on see koht armas lugeja, kus asi muutub interaktiivseks: Mine googlesse ja kirjuta otsingusse "mondo" ning loe nende tegemistest ja toimetamistest Ghanamaal) Ehk siis koolitusel küsis üks kaasõpilane Mondost, et kas ma oleksin valmis minema Ghanasse ja seal vabatahtlikkuna levitama koolides, kus on aegajalt elekter ka võimaluse korral interneti. Tol korral ei läinud asjad nii libedalt, sest olin just asunud Kehtnas hariduse jagamisega tegelema ja see oleks uues kohas asjad segi ajanud.
Läks siis aastake mööda ja olin plaani Ghanasse minekust juba maha matnud, kuid võimalus pakkus end uuesti. Tänu Mondo töötajate tublile tööle ja Edmundi infojagamist oli asi niikaugel, et märtsis läksime Edmundi ja Ghana tudeniga, kes on/oli Eestis Mondosse. James Ghanast jagas palju kohalikku informatsiooni. Lõpptulemusena sellest kohtumisest sai paika panudud mai lõpus Ghanasse mineku aeg, passi reis Saksamaale viisa järele ja ring arsti vastuvõtule, et teha erinevaid torkimisprotseduure kollapalaviku, tüüfuse ja teab veel mille vastu.
Väikesed ettevalmistused Eestis paari kuuga tehtud, Wifi ruuterid, tahvlid jmt sotsiaalabi kotis hakkasingi siis mina Ghana maale kõmpima. Korjasin oma kodunad toast kokku ja kõndisin nendega auto juurde. Kuna kõike korraga kaasa ei saanud võtta läksin teisele ringile veel järgi. Kui kõik asjad autos võis reis Ghana poole alata. Raplast sõitma hakates võtsin esimeseks sihtpunktisk Tallinna, kuhu sain auto jätta ning edasi liikusin lennujaamast juba Amsterdami poole. Söök oli ilmselt hea nagu tavaliselt Air Balticus, kuid varajane tund ja 3h eelnev öö tegid oma töö ja mina seda sööki ei saanud. Ei näinud ka kui stjuardess minu kõrvalolijale toitu pakkus. Kui ülesse ärkasin, siis teistel suud matsusid ja nägu oli naerul. Minu rõõmuks polnud ma vähemalt ainuke, kes toitva kõhutäie maha magas ja ega see uni oli ka ikka hea. Tea kas vahetus olekski seda väärt olnud.
Ehk siis jõudes Amsterdami laupäeva hommikul kell 9 võite isegi arvata palju seal rahvast oli. Kuna aega järgmise lennuni oli 5h ja Amsterdami eeliseks turvalisel lendamisel räägib turvakontroll igas väravas (ka transfeerist tulijate korduskontroll) siis ma ei näinud mingit põhjust miks istuda see 5h lennujaamas. Läksin ja vaatasin natuke linna. Lennujaamast taksoga kesklinna on 40€ mis oli märksa rohkem, kui plaanisin kulutada. Oma peas arvestasin, et kindlasti on puuduv kõhutäis linnas odavam, kui lennujaamas ning ehk saab linnast tagasi tulekuks juba infot turismiinfo punktist, et tulla rongiga/bussiga või jala. Palju kaalutud kulukas investeering mõttes lukku löödud selgus, et taksode jaoks on see lühike ots ja keegi ei taha sind isegi selle eest peale võtta. Solgutati mind taksojärjekorras 3 auto vahel ja kuna aadress kuhu minna tahtsin oli mul täpselt välja kirjutatud (tänu google abiga) siis vastavalt kohalikule korrale oleks pidanud mind juba esimene takso peale võtma. Kolmanda takso juurde minnes võttis taksojuht mind ilusti peale ja tegime veel enne linna poole minekut peatuse taksodispetseri juures. Seal võeti suuline tunnistus minult ning taksojuhilt ning sõit linna poole võis alata.
Linna kohale jõudes selgitas taksojuht olukorda, et kui reisijal on aadress teada siis peab takso teda kasvõi 50m viima ning kõik taksod tahavad lennujaamast võimalikult pika otsa klienti saada. Linna kohale jõudes juhatas taksojuht mind esimesena kohvipoe poole :) mida turistid linnas ikka esimest korda tahavad külastada. :) Kiitsin aga takka, et jah, jah ning seejärel muutus taksojuht juba üpris jutukaks. Juhendas, kuidas bussiga 5€ eest tagasi saada lennujaama, kus on paremad vaated jne..
Käisin siis linnas ringi - sõin sooja võileiba ja tegin pilti nagu taksojuht soovitas. Kohvi poode nägin küll, aga ma ei suutnud endas leida seda tahet, et astuda sinna sisse ja osta kanepit vms, mida menüüs pakuti.
Olgu järgmistele minejatele öeldud, et lennujaamast buss nr 197 viib otse kesklinna ja mina kasutasin sisenemiseks/väljumiseks peatust mida praegu ma siia kirja ei pane :) 5-6 peatust lennujaamast. Linnas sees pole peatuste vahe väga pikk. Käidud ja linna vaadatud ning oligi aeg juba tagasi minema hakata. Bussisõit oli ca 25 min ja lenunjaamas oleks tark olla ca 1h vähemalt enne minekut. Check-in'i polnud vaja teha transfeeris, seega kohe väravasse turvakontrolli. Algul paistsid ikka enamus lennule minejad olevat valged inimesed, kuid moment, millal nahavärv vahetus keskmisest tumedamaks jäigi mulle arusaamatuks. Minnes siis lennukisse nägin vist 2-3 valget inimest. Kõik olid sõbralikud ja toredad. Minu pinginaaber (vanem mustanahaline naisterahvas) oli hädas oma kõrvaklappide, puldi jmt tehnikaga, et saada siis need tööle filmi vaatamiseks, kuid esimese 10 min jäi ta tukkuma. Film teda eriti ei huvitanud. Väikesed toidupausid, mida ma seekord maha ei maganud ja joogipausid ning 6,4h lendu ning oledki Ghana pealinnas Accra-s.
Olin siis ennast selleks omast arust ette valmistanud ning lennukist välja astudes ootas mind ees must öö mustanahalise rahvaga mustal mandril. Vastuvõtt oli soe. Sooja viskas lennukist välja astudes nagu kapaga saunas. Ja veidi rohkem. Trapist alla minnes vaatasin, et kuhu mu pinginaaber kadus, sest "noor daam" oma 5 kilekoti ja 2 seljakoti ning reisikoti vedamisel palus abi mult need sisse kanda. Aitasin need tal bussi viia, mis läks lennujaama sisse ja sealt edasi tolli läks daam juba oma jõududega. Mõned asjad pea peal, mõned seljas, mõned käe otsas ja kes teab veel kus. Esimese asjana oli piir vaja ületada, et saada helistada kohalikele, kes pidid öömaja organiseerima. Lennukis oli küll aega magada, kuid puhkamiseks oli seda siiski natuke vähe võítu.
Lennukis oli mul juba täidetud tubli turistina vajalikud dokumendid, et kontroll läheks kiiremini, kuid riiki sisenemiseks oli tegemist siiski üksjagu. Kontrolliti passi, kontrolliti vaktsineerimise bassi, kontrolliti näpujälgi (10tk) kontrolliti silma võrkkesta. Tulemuseks oli see, et oma tagaotsitavate andmebaasist nad mind ülesse ei leidnud ning võisin kenasti riiki siseneda. Oodates oma pagasit läks aega mööda üks jagu. Pagasit ei tulnud. Veidi aja pärast seisis minu kõrval noorhärra, kes kõnetas mind nimepidi ja küsis, kas olen see ja see IT inimene. Miks ma nii kaua seal pagasit ootan. Kuna mu pagasit ei olnud veel liinilt tulnud siis ootasime kahekesi. Kuni rohkem pagasit ei tulnud enam. Nagu selgus oli noorhärral plaan kohe valmis, et vormistame paberid, et saaksid teatada oma pagasi kaotsi minekust. Esmalt ei reageerinud ükski pagasikontrolli töötaja, tema koputuste peale aknal. Seepeale küsis see noorhärra raha tollitöötaja motiveerimiseks. Tollitöötajad peale raha nägemist minu "abilise käes" hakkasid kohe meeleldi kadunud pagasiga tegelema. Võeti terve A4 paber, mis rebiti pooleks. Kirjutati peale minu dokumendi numbrid ja seepeale paluti "abilisel" uuesti minna vaatama kas pagas on olemas üleval. Peale selle küsiti veel viiendik eelnevast motivatsioonirahast ja oh sa ime. Pagas oligi leitud ja IT inimese väärtuslikud asjad, mis pagasis olid ei läinudki kaotsi. Kasutades selliseid väljendeid anti mulle pagas tagasi ja sain edasi liikuda välisukse poole, kus kokkulepitud vastuvõtja juba ees ootas. Minule jäi igal juhul asjast mulje, et kuskilt oli lekkinud info, et ma olen tulemas Ghanasse ja pagasis on arvutid. Seega olin kerge saak rahahädas piirivalvuritele ning hilisemate vestluste käigus selgus, et minu käest saadud raha on võrdne nende 1 kuu palgaga.
Edasi istudes autosse oli olukord üsna sarnane kõige eelnevalt kogetuga, kuid siiski oli olukord märksa parem. Esimese asjana oli autojuhil, kelle auto katusel oli takso märk piiratud parklast välja pääsemiseks luba. Seekord aga ei küsitudki mult, kui valgelt rahakotilt, lisaraha ja selle klaaris taksojuht ise ära. Sõitsime läbi poest, et saada ööseks vett ja nii mind viidigi hotellituppa. Tuba ilus kena, laual koni jäljed, konditsioneer ei tööta, seinas 3 auguga elektripistikud, wc-s pott ilma kaane, paberi ja peeglita. Olemas olid minu rõõmuks, valgus, voodi, isegi sirged ja esmapilgul puhtad linad, akende eest võrk, seestpoolt lukustatav uks, käterätid ja dušist tulev vesi.
Pesemas käidud ja esmased hädad aetud võtsin nõuks siiski ööseks tule põlema jätta ja pikali visata. Telefoni jätsin käe ulatusse, sest hommikusöök pidi olema ca 3,5 h pärast.
Hommikul maksin öömaja eest 45 kohalikku raha (ca 12€) ja läksime tuttava juurde koju hommikut sööma. Väike hommikune võik kakaoga oli igati teretulnud nähtus. Kella 9-ks pidime esimeste andmete järgi jõudba bussijaama, et saaksin sealt edasi reisida Bolgatanga poole. Selgus, et buss päris nii kella peale ei käi ja 9-st alles jõuab buss kohale. Väike vestlus ja autoga läbi linna sõit ning olimegi juba bussijaamas. Teed linnas on "huvitavad". Kogu teel käis auto põhi kokku ca 20 korda vastu maad ja korra tundsin ka oma jalgade all autos, kuidas ehk oleks pidanud jalad ülesse tõstma selles augus :) Siia oma autoga ei tasu tulla.
Bussis oli mulle reisisaatjaks pandud noor neiu, kes läks ka Kongo külla vanemate juurde sest selleks õppeaastaks sai tal kool läbi. Tema vend oli see noormees, kes organiseeris takso sõidu, majutuse vee ja muud soovid (nagu lipu otsimise) bussipiletite ostmise jne. Kui bussijaama jõudsime kella 10-ks siis oli alustatud esimeste reisijate pakkide pagasisse laadimist. Viisime siis meie kahe pagasi esmalt kaalu peale, sest pagasile tuli kaalu järgi osta ka pilet. See maksis meie rahas 20kg kohta 1,5€ lisaks 10€-le reisija piletile. Neiul oli pagasit veidi rohkem kaasas :) 2 suurt kotti pluss tüüpiline lennupagas. Maksin korraldamise, majutuse ja taksosõidu eest ning hakkasin bussi minema, kui veel üks reisija või bussifirma töötaja (ei saanudki täpselt aru) teretas ja ütles, et tema valvab, et mu pagasiga midagi ei juhtuks. Kuna juurde tuli ka reisikaaslase vend ja ütles, et kõik on korras, siis ilmselt oli sellele mehele antud väike tipp, et mu pagas arvutite ja muude asjadega ei langeks kõige alumiseks kotiks. Igal juhul tundus see asi juba veidi mõistlikum ja muigasin endamisi, et näe, pagasikindlustus on praegu olemas ja märksa asjalikum kui mõni kindlustusfirma üldse pakkuda saab. Kindlustusfirmast võid saada ainult pärast hüvitist, see teenus aga tagab ka pagasi säilimise.
Kell 11.18 hakkas buss sõitma. Signaalide saatel tehti bussile teed rahvamassist välja sõites ning ristmikul keeras buss ninaga siseõue. Mõtlesin endamisi, kas tõesti buss ei sõida mööda suurt teed, kust olime eelnevalt tulnud, kuid siis selguski kohe tõsiasi. Buss hakkas tagurpidi välja sõitma. Lihtsalt rahulikult ajas 3-5 realisele maanteele end risti ja liiklus seisis. Politsei vaatas kogu seda etteastet pealt täiesti külma närviga, nagu see oleks igapäevane tegevus. Edasi hakkaski buss ikka õiges suunas ja päris edaspidi sõitma. Nagu mind oli hoiatatud (eurooplasele on seda vaja kindlasti ka tulevikus teha) pidi sõit kestma ca 10h. Bussi konditsioneer puhus, suured seiklused seljataga, janu kustutatud ja paistis, et linn hakkab läbi saama tundus paras koht silm looja lasta. Ärkasin ülesse, kui buss sõitis järjekordsest sillatruubist üle nii, et põhi käis vastu maad. Minu õnneks oli minu pagas üleval pool :). Edasi sõites oli näha, kus korralikes laevakonteineritest elamutest/poodidest said natuke vähem korralikud. Siis kui lõppes maantee hakkas metsavaheline liivatee. Kuni järgime maanteeni. Maantee oli suuremas osas asfaltkatte all, ilma joonteta, sõideti 3-5 sõidureas ja kui välja jätta kuni poole meetrised löökaugud, mida oli veidi rohkem, kui keskmisel Tallinna tänaval, sillatruubid mille peal buss kõhu peale kinni oleks jäänud ja lamavad politseinikud külade, maakondade jms piiridel, siis võiks öelda, korralik kiirtee :) Umbes nagu Slovakkia metsavahe teed, mitte hullemad. Vahepeal ristmiku ületamise järjekorda oodates jooksid bussi juurde kohalikud naised, kausid peas, ning pakkusid müüa mingeid kollaseid kaunu. Uudishimu ei andnud rahu, kuna kohalikud ostavad (ilmselt pole tegemist turistilõksuga) siis küsisin oma kaaslaselt, et millega tegu on. See pidi olema mais. Kuna ma pole maisi tõlvikuid kunagi sellises olekus näinud (koos varrega põllul või purgis) siis otsustasin, et võtan ühe prooviks. Rahaline kaotus uudishimu ees oleks olnud maksimaalselt 25euro senti. Riskivalmis nagu ma toidu suhtes olen ulatasin akna juures istuvale härrale terve kohaliku paberraha ja mõne hetke pärast oligi minu käes soe, midagi tilkuv tõrvik. Kuna mu reisikaaslane ei ostnud seda omale ja teist enam osta ei saanud, sest buss oli liikuma hakanud, siis peale selle tõrviku avamist (mis vajas reisikaaslase abi ja samal ajal meenus lugu 5a jaapani lapsest, kes kontserdil esitas vigadeta Bachi klaverikontserti, kuid banaani ei suutnud avada) murdsin selle pooleks ning ulatasin oma abivalmile reisikaaslasele. Kogu reisi ajal tulid kohalikud vastu mootorratastega, kolme rattaliste aiatraktorite (marki ei tea, aga nõuka ajal isa ütles, et need on kirovitši poja-pojad :), hobusekärudega (olenevalt olukorrast oli ette rakendatud, mees, naine või eesel) ja muidugi pea peal kantavate pesukaussidega naised. Kausis võis leiduda igasuguseid ime vidinaid. Edasi sõites võtsin kätte tahvli ja hakkasin lugema ülikooli tarvis teadusartikleid. See lugemine polnud siiski nii mugav, kui olin lootnud. Buss hüppas, raadiost tuli tüüpiline jumalateenistus, koos rahva innustamise, motiveerimise ja muu karjumisega – minu isiklik hinnang. Edasi lugedes lõppes õnneks see jumalateenistus ära ja asemele pandi kohaliku telekanali toodang korralik ameerika eeskujul tehtud märulifilm kohalikust kuningast, kelle poeg päris isalt võimu ja muutis riigi demokraatlikuks. Ise hakkas maffia bossiks, sõbraks oli dark-waider'i kostüümis kuri vaim, mis pärines isalt jne.. Üldiselt ma filmile väga palju tähelepanu enne ei pööranud, kui rahvas hakkas bussis kuidagi imelikult pahameelt avaldama noor neiu mu kõrval oli silmad käega katnud ja kõlaritest kostis korralik ähkimine ja puhkimine. Silmad tõstes olid siis mingid tegelased (ei tea kas head või pahad) vanainimeste asja ajamas, erinevates asendites, kaameraga näidati erinevate nurkade alt kuid võrreldes USA filmidega olid näitlejad riides. Ausalt öelda nägi see film välja nagu tõsine porno film, kus näitlejad olid riides. Ma täitsa mõistan, et reisijad olid pahased, kui bussis näidati sellist filmi. Bussis oli ka alaealisi. Lugesin oma materjali edasi, kui buss keeras kohalikku bussijaama sisse. Ähkimine telekast pandi kinni ja öeldi, et buss on siin 15 min. WC on seal, kes tahab süüa osta saab seda turult teha. Vaatasin ringi veidi ja silma torkasid ilusad kobarad banaani. Ca 10 banaani kobaras. Uurisin siis oma reisikaaslaselt, et palju need maksavad. Tõlkides müüja vastust inglise keelde selgus, et väiksem kobar 10-12 banaani oli terve € ja suurem kobar oli 1,2€. Otsustasin siiski väiksema kobara kasuks, sest pärast Bolgatangast pidin ostma omale 4-5 ananassi, et oleks mida süüa. Banaanid näpus läksin kiiresti bussi, et leida sooja ilma eest konditsioneeri kaitset. Jõudsin bussi üsna esimeste seas. Hakkasin kohe banaani näost sisse ajama kahe suupoolega. Öeldakse ju, et kui oled saanud õiget banaani, siis seda poes müüdavat enam ei taha. Ma küll selle kohta ei julgeks nii öelda, sest kas on tegemist minu maitsemeelte olematusega, aafrika turult ostetud valede banaanidega või Eesti poes müüdavate korralike banaanidega, pole tegelikult minu meelest maitsel küll erilist vahet. Mulle maitsevad igasugused banaanid. Edasi sõitma hakates pandi telekas uuesti käima ja ähkimine läks sama koha pealt edasi, kus ta enne pooleli oli jäänud ja reisijad olid sama ärritunud, kui enne peatusesse minekut. Mina lugesin oma kirjatükke edasi, kuni järgmise peatuseni. Vahepeal oli kell saanud kohaliku aja järgi 6 ja päike kukkus taevast alla ca 15 min-ga. Oma artiklite lugemisega ma kaugemale väga ei saanudki, sest pimedas bussis hakkasid silmad kipitama ja tundsin et rammestus hakkab peale tulema. Heitsin mugavasse tukkumise asendisse ja nautisin konditsioneeri poolt pakutavat +23-25 kraadist sooja. Poolteist tundi tukutud ja värskus jälle olemas. Silmad avades käis telekast ikka vist selle sama filmi 3 või 4 osa koos ähkimise, veristamise jms-ga. Aknast välja vaadates möödusime politseipatrullist, kellel oli kaelas hr. Kalasnikovi omaaegne töövõit. Oluline on siinkohal mainida, et kõikide majade ümber on ca 2m kiviaed, aia otsas püsti teravad ogad või siis klaasikillud otsapidi püsti. Väravad on kõik korralikust rauast ja väravate vahelt sisse piiludes on verandad kõik trellide taga ning verandale saamiseks on vaja läbi minna teisest suurest raudväravast. Edasi oli veel mõne aja pärast samasugune turupeatus nagu eelminegi, kuid siin küsiti 1 õuna eest 5€. :) Loobusin sellest suurepärasest pakkumisest ning jalutasin ümber busside niisama ringi. Oma reisikaaslase käest sain selles peatuses teada, et need pulgad, mida üks naine oma kausis pea peal kandis olid närimispulgad. Ma küll ei hakanud uurima, kuidas neid kasutatakse, kuid päris lõpuni ei saanud ka aru. Hea oli tähele panna, et ka bussist tulnud kaasreisijad ei ostnud siit suurt midagi. Bussi tagasi minnes vaatasin natuke veel ümbrust ja tukkusin. Kumb neis oli enne ja kumb pärast ei olegi väga tähtis, kuid ühel hetkel hüppas kaasreisija mu kõrvalt püsti ja kihutas keset ei midagi maad ette bussijuhi juurde ja see peatas bussi kinni. Siis kutsus ta mind ka ette ning läksime bussist välja. Leidsin oma kohvri ülesse, mis oligi tõesti kõige pealmine ja selle eest reisikindlustajale 5+ ning aitasin ka reisikaaslase kotid bussist välja. Kui pagas teeserva maha tõstetud ja buss sõitis minema oli küll selline tunne, et lähim tsivilisatsioon jäi 2-3h taha viimasesse peatuspaika. Linnutee kogu oma ilus oli näha. Tähed olid küll võõrad ja neid oli meeletult palju, kuid olulisem veel oli see, et neiu mobiilil polnud levi, millega ta pidi oma isa meile järele kutsuma. Kasutasime siis minu Eesti numbrit (pidin omale küll kohaliku sim-i soetama, kuid selleks ajaks kui me olime viimases peatuspaigas oli pood juba kinni) Kogu reisi jooksul oli hea see, et Accras oli raha ära vahetatud kohalikuks vääringuks (ma ei saa märkimata jätta ka seda, et vahetasin kogu valuutavahetus punkti sularaha jäägid ära 200€ lahti vahetamisel ja omanik käis kodust toomas veel lisa sularaha 10€ eest – seda selgitati sellega, et kohalikku raha ei ole mõtet hoida. Selle väärtus langeb väga kiiresti). Olles siis seal ei kusagil, 2 kohvi ja ühe suure pakiga tekkis küll tunne, et asi võib huvitavaks muutuda. Teisel pool teed olid ilmselt kitsed või muud elukad kes kuulsid bussi ja olid sellest häiritud. Minu üllatuseks aga ei kulunud 15 min-ki kui juba möödus meist üks auto. Erinevalt minu ootusest, et siin ei liigu keegi oli poole tunni jooksul meist möödunud 2-3 autot, ca 15 jalgratast ja 5-8 mootorratast. Seistes sellises kohas täiesti pimedas tekkis küll tunne nagu helkuri reklaamis teeservas seisval nukul. Otsisin oma telefoni kohe kiirelt välja ja kasutades vahvat taskulambi app-i mis nõuab interneti ühendust (mida tal siin küll ei ole) valguse näitamiseks oli olukord kohe turvalisem ja seda oli ka näha autojuhtide ja mootorratturite sõidustiilist. Varsti peale kõnet saabus meie juurde üks noorhärra, kes tuli mootorrattaga ja ütles, et auto on teel. Ootasime autot ca 30 min ja peatselt saimegi asjad panna kiirabiautosse, mis meile järgi tuli ja sõit Kongo küla poole võiski alata. Siiski polnud sõit nii pikk, kui olin arvanud ja veerand tunni pärast olime ühe maja juures, kus öeldi, et on minu ööbimine. Mootorrattaga noormees oli vahepeal käinud võtit toomas ja võtit vaadates selgus, et oleme vale maja juures. Umbes 5 min teise kohta sõiduga õnnestus jõuda juba õigesse kohta. Nüüd juhatati mind tuppa ja vaatasin kiirelt toa üle. Eelmisest ööst õpituna kontrollisin ka wc paberi olemasolu ja muid kohalikke iseärasusi. Minu nördimuseks oli toal siiski ainult kohalik voolupistik. Tänasin kohalikke transpordi eest ning peatselt olingi üksi oma toas. Peaaegu üksi. Seinal, akna juures seisab sisalik. Vaatab ringi, et kes see tuli tema olemist segama. Akna juures on kõik avad sääsevõrguga kinni, põranda juures paistab ka kõik kinnine olevat. Jõudsin veel temast pilti teha ja läinud ta oligi. Enam ülesse teda ei leidnud. Kuna päev oli pikk, siis jätsin ööseks siiski tule põlema ja panin kella 6-ks äratuse peale.
Kolmas päev
Hommikul õnnestus kohtuda Viktoriga, kes pidi algul meile järele tulema ja siiski lõpuks ei saanud tulla, sest oli oma jala ära lõhkunud päris korralikult. Leppisime kokku temaga hommikusöögi eel, et peale sööki lähen Bolgatangasse ja saan sealt osta interneti pulga, et vaadata kuidas õnnestuks koolide internetiseerimine. Selleks pidi noorhärra mootorrattaga mulle jälle järgi tulema ning pakikal viima linna shoppama. Kuna kokkulepitud ajaks noorhärrat ei ilmunud olin natuke murelik oma tulevase saatuse pärast, kuid Mart, kes on kõrvaltoas ütles, et ega kohalikud arvestavadki aega nii enam vähem :) Et kool hakkab kell 8 ja kui õpilasi ei ole enne, siis hakkab kooli kell 9. Hmmmm. Istusin siis villu ja otsisin taskust oma sõbra Cat15-e välja. Mängisin siis ca 45 min solitairi ja ennäe imet. Tsikkel tulebki ja lausa lisa kiivriga. Kuna mu tsiklisõidu kogemused pärinevad kõik paari dekaadi tagant mopeedi pakikalt, siis palusin juhil rahulikult sõita. Poisil oli sõit käpas ja jõudsime ohutult lähimasse linna. Wifi pulka pakub seal 2 teenusepakkujat vähemalt. Vodafone ja MTN. Vodafoni pulk, mis täna kaubaks läks on tüüpiline huawei toode. Lubatud kiirusega 21Mb allalaadimiskiirusega 5GB mahupiiranguga 10€ toode on päris normaalne asi. Võtsin selle omale esimeseks katsevahendiks ning suundusime edasi MTN keskusesse. Kauplus mille pind on umbes võrdne Rapla Mahlamäe köökidega (loe: ca 10m2) oli 9 inimest, 3 teenindusboksi, millest 2 oli kinni ja ühest nendest kinnistest boksidest müüja tegeleb pulkade müümisega. See müüja läks aga praegu ära. Kas see äraminek oli põhjustatud, isiklikest põhjustest, riigipühast või mõnest muust mõjuvast asjaolust jäigi meile selgusetuks, kuid kõrvalboksi müüja kinnitas, et ehk ta homme on siiski olemas. Mõtlesin seepeale, et eurooplane peab harjuma aafrika kommetega, tänasin müüjat lahke infojagamise eest ning suundusime edasi seinakontakti üleminekut ostma. Seinakontakti ülemineku ostmiseks käisime 4-s poes ja viimases turuputkas tänaval lausa läks asi kaubaks. Omast arust oli küll meelde jätnud millise standardiga pesa seinas on kuid koju jõudes oli üllatus ikkagi ees ootamas. Käisime veel Daily Venture ketikaupluses, et osta jooke endale ja Mardile ja oligi aeg hakata tagasi sõitma. Tagasi sõites tundsin end juba märksa turvalisemalt ratta tagaistmel. Kui nüüd asi 10 palli skaalasse panna, siis oli isegi selline tunne, et võiks lausa 5 välja kirjutada sõidu eest. Enam vähem sama tunne, mis Eestis Tallinn-Tartu mnt-l sõita. Siin olid kiirused ainult märksa väiksemad. Tsikliga siin naljalt üle 50km/h ei sõideta. Siiski on pidurdamist ja laveerimist aukude vahel rohkem. Kallis lugeja, ärgem unustagem, et maanteel on siin auke umbes sama palju kui Tallinna auklikes tänavates. Augu sügavus ulatub kuni 50 cm-ni.
Turvaliselt koju jõudes tänasin küüdi eest ja hea linna tundmise eest noormeest ning hakkasin siis toas asju lahti pakkima. Selgus, et kontakt ei sobinud, wifi ei ühildu kohe Ubuntuga (sobib Suse, Debiani, Mandriva ja Fedoraga) Debian tegi siiski meele rõõmsaks, et lootust võiks ju olla ja peale pulga arvutiga ühendamise ja paari rea käsureale toksimise oligi netiühendus olemas Vodafone andmetel. Lubatud 21Mb tuli alla tervelt 1,2-65kb. Ilusad Dial-up ajad meenuvad. Suure vaevaga õnnestus Skype sisse logida (vestelda küll ei õnnestunud ja kõik 48 test teadet said vastuseks errori) kuid lootuskiir jäi siiski sinna, et sisse tuli teade telefonikõne alustamisest. Vastata ma seda siiski ei saanud, sest enne oli juba skype ühenduse kaotanud. Google saatis sõnumi, et keegi üritab Ghanast sinu postkasti sisse logida. See EDGE protokollil baseeruv netikatsetus jäigi aga parimaks tulemuseks siiani. Parimad brausimise saavutused on Facebooki sisse logimine ja 3 postituse nägemine ning gmaili lehe laadimine. Vahel õnnestub ka mõne lehe favorite ikoon alla laadida :) Kui ilmselt õnnestub korraks rohkemat, siis postitan selle kirjatöö enne, kui uuendan. Nii et lootus sureb viimasena. Seekord siis aga ei õnnestunud. Oma ebaõnnestumise kiuste otsustasin siiski jõudu proovida elektriga. Seinakontaktil oli sisse ehitatud lüliti, millega sai kontakti ühendust kontrollida. Tänu testrile, mis oli kaasas sain kontrollida, et pinget siiski polnud ja otsustasin kontakti lahti kruvida. Sisse vaadates oli kontakt üksainus plastikjunn, millele ei saanud kuskilt otsast ligi. Samuti polnud isu ka teada saada kas elektrilöök Ghanas on samasugune nagu ta on Eestis. Kuna midagi asjalikku teha ei saanud kruvisin selle kokku tagasi. Natuke mõeldes ja innovaatilist mõtlemist rakendades õnnestus traadist riidepuule auk pähe rääkida, et ta annaks oma elu minu elektriühenduse nimel. Veidike traati painutades õnnestuski ilma näpitsateta keerata kaks traadijuppi seinapistiku haarade ümber ja teised otsad kontakti sarnasteks aasadeks teha. Pistsin omatehtud pistiku ülemineku seina, lülitasin kontakti pinge alla ja ennäe – fotoka akud hakkasid laadima. Vähemalt midagi läks korda. Viskasin peale suurt töövõitu end pikali ja nautisin töö vilju ca 5 min kui vool läks ära. Esmalt mõtlesin, et see on minu töö tulemus. Asjad üle vaadates veendusin aga, et seda saavutust ma enda nimele kirjutada ei saa ja vesteldes naabrimehega selgus, et selleks peabki siin valmis olema. Kõige pikem voolukatkestus kontaktidest on olnud 30h. Kõige raskem pidi olema siin öö ilma vooluta, sest siis ei käi ventilaator laes ringi. Vahepeal said osad seadmed end ära laetud ning minnes teise toa otsa juhtmete juurde selgus, et siiski minu toakaaslane on endiselt siin. Nüüd siis uurimas lihtsalt linnast toodud jooke. Minuga ta veel harjunud ei ole, nii et leppisime kokku, et ta võib niikaua kapi taga olla, kui ma uuesti ära lähen. Oma sõbra tervise nimel lülitan alati pistiku traatidest elektri enne toast lahkumist välja. Vahepeal on möödunud ca 3h sellest ajast, kui oli Viktoriga kokku saamine kokku lepitud (ehk siis kokku lepitult 13 ja 15 vahel pidime kokku saama ja kell on praegu 18 ning teda pole veel tulnud), kuid eks ta ilmselt veel tuleb.
Järgmine katse netti saada on võtta läpakas pulgaga õue ja siis testida. Kui test õnnestub on see postitus varsti blogis üleval.
****
Meenutab Eesti elu 98-99 aastal. Võib-olla veidi varemat aega. Netiühendus on siin korralik 100Kbps. Millega võib isegi rahul olla, sest hädapärase meilivahetuse saab tehtud ja kui veel voolu ka on, siis on lausa lust ja lille pidu. Arvuti, millel akut ei oleks - oleks üsna nutune. Olen siis tänaseks läbi käinud 20 kooli. Leidnud 85 arvutit kirjade järgi ja näinud neist ca 15-t. Ülejäänud on olnud kas kappides ja kapi võti on katki murtud ja seitse seppa seda seitsme mäe ja mere taga parandamas. Need siis erinevate projektidega koolidesse tulnud. Mitmes koolis on päikesepaneel ja selle taga auto aku. Edasi väike konverter (kasutan samasugust oma autos) ja siis juba maja üld vooluvõrk. Ehk siis 3 säästupirni ja üks pikendusjuhe. Kahjuks projektorit selle voolu pealt käima ei saanud. Pinge oli liiga madal. Loodan saada veel enne äraminekut ka numbrid juurde, mis sellest uhkest süsteemist välja tuleb.
Interneti pole võimalik siin mail kaabliga saada. Parim pakkumine on 3G, ehk siis reaalselt EDGE ühendus. Pulgamüüjad (loe: MTN ja Vodafon, kes müüvad oma Huawai usb modemit) pakuvad 10GB allalaadimispiirangu juures 30 päevasel perioodil 21Mbps allalaadimis kiirust. Kõikide koolide juures pole veel käinud (5 kooli on käia), kuid parim tulemus on 9471,2Kbit/s. Neid koole, kus parimaks tulemuseks erinevate teenusepakkujate pulkadega jäi 0Kbit/s on kokku olnud ainult 1. Kui kellelegi need numbrid (Kbit/s) miskit ütlevad, siis on mul hea meel infot jagada:
166,6
393,9
93,8
120,5
134,3
727,7
633,3
9471,2
543,1
1032,4
843,1
8474,7
264,4
213,5
1138,6
2192,9
72,3
72,3
136,3
404,1
570,7
8130
8130
8015,5
Kui aga mitte, siis vaadake tuhandelilsi nendest numbritest ja võrrelge seda Eestis kasutusel olevate numbritega. Teenusepakkuja lubas selleks esimeseks numbriks siis 21.
4 koolis on lootust isegi youtubest videot mängitada. Veidi IT modifikatsioone ja nendest 4 koolist annab miskit juba aretada. Nüüd aga selle nädala parima osa juurde. Tänase päeva juurde.
Lühikokkuvõte veel eelnevast:
Esmaspäev: saabumine, riigipüha, Bolgas käimine, Vodafone pulga hankimine.
Teisipäev: Mõõtmised koolides (Haridusametis; Zua Primary School; Kong-Daborin Primary School; Daborin-Kongo Junior High) ja Bolgas käik, sest MTN-i töötaja ei hakanud esmaspäeval veel tääle tulema.
Kolmapäev: Mõõtmised koolides (Dasabligo Junior High School; Dasabligo Primary School; Kong Junior High School; Kongo Primary School; Gorug Primary School; Gane-Asonge Primary School; Zoopeliga primary School; Zanlerigu Junior High; Zanlerigu Primary School; Daliga Junior High; Daliga Primary School) 36-42 kraadi päikese käes õues olla ei ole just IT inimesele ideaaltöötingimused. Koju tulles kulus 2l vett sisse poole määrimiseks ja umbes 10 korda niipalju peale määrimiseks, et kehatemperatuur saada jälle normi piiridesse.
Neljapäev: Mõõtmised koolides (Logre Junior High; Pelungu Junior School; Pelungu Primary school; Kongo Senior High; Nangodi Primary School; Nangodi Junior High; Soliga primary School; Damol-Tindongo Primary School; Yakuti Primary School; Logre Primary School). Ilm ikka ilus üle 30 kraadi sooja. Alla 100Kbit/s neti otsas on pingimine allalaadimis kiiruse testi tegemine ikka korralik ikaldus. Lehe laadimiseks kulus n+ min ja siis teed seda kõike teise ISP pulgaga uuesti ja ega väga suurt vahet alati ei olegi.
Reede: Tore päev. (P.S: Eelnevates arvutinumbrites järgnev kool ei kajastu)Pidime algul käima ülejäänud koolides ja alustasime (Presentation Brothers Primary School-iga ja liikusime edasi Junior High-sse) Viimases jäidki mõõtmised tegemata, sest:
*Neil oli neti ruuter olemas
*Neil oli arvutiklass 28 arvuti töökoha ja õpetaja arvutiga
*Neil oli kaabeldatud arvutiklass
*Neil oli switchi kapp koos 2 rackitava D-Linki 16 pordise switchiga.
Ainuke mure mis neil oli, oli see, et asjad ei tööta.
Tegime võrgu plaani korda ja ajasime välja kõik 32 võrgukaablit, mis majas kasutusel oli.
Markeerisime kaablid+pesad (maalri teibituuning oli päevakorral, kuid parem kui mitte midagi): Õnneks mina ei pidanud midagi muud tegema kui nõustama oma tublit tsiklijuhti, kes tegi kogu selle töö ära ja sai ka aru, mida ta teeb. Kui jaanipäeval külm ära ei võta teda (soojal maal vaevalt) siis võib temast veel asja saada. Kui kaabeldusest aru saadud, siis selgus, et võrgu tööd takistas ühe 20cm pikkuse kaabli puudumine ruuteri ja ruuteri kõrval oleva switchidesse mineva võrgupesa vahel. Kuna ma ise jälle seda teha ei tahtnud, siis oli mu sõber valmis kohe kaablit tegema. Otsisin välja tangid, kaablijupi ja suhkrutüki ning kõik oligi järgnevaks 30-ks minutiks valmis. Nii kaua läks aega, kuni näpud tegid seda, mida mõistus tahtis ja mõistus tegi seda, mida vaja oli teha :) Noorhärra tegi oma esimese võrgukaabli B standardi järgi. Kuna võrk hakkasgi nüüd tööle ja kui koolil oleks veel ostetud mõned Gb andmemahtu siis saaks asja juba päris vahvalt siin teha. Edasi panime projektiga saadud arvutid käima ja selgus, et kahel oli adapter läbi, kolmel oli windows 7 katki, ühel kõvaketas ja ühel ekraan. (P.S. siin hoitakse arvuteid riide all, sest klassi akendel pole klaase ees ja tolm mida tuul keerutab jätab arvutitele korraliku jälje. Sisuliselt võib IT mees võtta Eestis puidufirma kontori arvuti (eeldusel et kontor on tsehhiga samas hoones) ja vaadata arvuti sisse. Pilt on enam vähem sama). Noorhärra sai katkise ekraaniga arvutist kõvaketta välja kruvimisega suurepäraselt hakkama ja pani selle teise arvutisse ka sisse. Tema suureks imestuseks hakkas arvuti tööle. Tõeline AHAAA effekt :) Ja mina ei pidanud jälle miskit tegema :) Küll mul ikka vedas :) Järgmise protseduurina oli meie tegemistega liitunud ka IT õpetaja, sest kontrolltööd paberil olid tal parandatud ja koju mineku ainsaks segajaks olime meie, kes ei suuda päeva korraliku mustanahalise pedagoogi kombel kella 14:30-15:00 paiku lõpetada. Seepeale hakkasime vaatama neid arvuteid kellel oli Win katki. Enamuse probleemiks oli viirus ja kuna aeg pitsitab takka, lahendus peab olema selline, mida nad suudavad rakendada ilma minu siinolekuta ja odav (loe: tasuta, sest koolil oleks vaja osta netti 80 sedi eest - 20€ eest kuus, kuid seda raha ei ole) siis ainuke reaalne lahendus on Ubuntu. Olgu mainitud ka, et IT õpetaja ei olnud valmis istuma 4-10h koolis ja laadima alla drivereid, kõiki vajalikke programme uuestijne..
Seega õppisime edasi Ubuntu installimist. Ainuke segav faktor oli, et Ubuntu ei tunne Ghana riiki ja Accrat, kui selle pealinna. Hiirega nii täpselt aga klikkida ei saanud. Alati vedas ühte või teise kohta selle punkti asukoha puhul ära. Samuti oleks abiks olnud kohalik teadmine millise naaberriigiga ollakse samas ajaväändis, kuid jah. Sellest teadmusest oli meil puudus. Aga seda parem - nüüd on põhjust noortel Ubuntufännidel menüüdes rohkem sobrada. 3 arvutit milles Ubuntu saime tööle 45 min ja olid kasutusvalmis olid õpetaja jaoks kui taeva õnnistus, sest nüüd ta sai ise arvuteid korda teha, kui õpilased miskit tuksi keeravad. Samuti oli Win7 masinate probleemiks, et kõik olid installitud 1 image pealt ja keegi polnud neile öelnud et võrgus asjade tööle saamiseks peaks olema arvutitel erinev nimi. RLG, kui tarnija toetuseks võib niipalju öelda, et abiks oleks olnud ilmselt tootja poolt kaasa pandav recovery CD nendele masinatele, millel pole CD rommi. Ega siin mail pole nähtud ka välist rommi. Mul oli kotis küll rom kaasas, kuid ma seda välja ei hakanudki otsima, sest win plaati mul nagunii ei ole, mis sobiks MS arvates selle litsentsiga (kasutusel oli minu jaoks täiesti tundmatu litsenseering, ilma key jmt. Minu hinnangul suvaline kleebis, kuid kõikidel masinatel oli see küljes. Mingi hologrammiriba jooksis ka sealt läbi. Ma ei pea end MS litsenseerimise vallas nii pädevaks, et öelda, selle legaalsuse või illegaalsuse kohta miskit, kuid võõras see igal juhul oli). Õpetaja rõõmuks oli tal nüüd võimalus ka tulevikus vahetunni ajal uus Ubuntu peale panna. Siia oleks vaja saata ca 30 Lubuntu 14.04 gimp ja muu eelinstalleeritud educational tarkvaraga pulka ja 4 komplekti vanemaid distrosid. Siis saaks õpilastele näidata, millised asjad olid enne, millised asjad on nüüd. Kui töö tehtud saime koju tulla.
Laupäev: Homse päeva kohaselt lähme mõõtma neid koole, kus esimesel päeval jäi MTN mõõtmised tegemata, sest seda pulka meil ei olnud ja teised puuduvad koolid ka. Teiste koolidega on nii, et Mondo tellimusel oleks vaja olnud tegeleda minu arusaamist mööda ainult sõpruskoolidega. Haridusameti juhataja aga tahtis võtta maksimumi ja palus mõõta kõik koolid ära.
Pühapäev: Kohalik kirikupäev ja peale seda loodan saada Bolgasse, et uurida tööriistade hindu ja võrgukaabli hindu. Loodan saada hinna kokku koos tarnijatega, et saaks ühe kooli veel ära võrgutada.
Esmaspäev: on koolituspäev minunoorele tsiklijuhist sõbrale ja Haridusametis raporti andmise päev
Teisipäev: koolitus IT õpetajatele minu sõbra poolt. Loodan, et ta saab hakkama ja esmaspäev vaatame veel asjad üle ilusti. Siis jääb kogu teadmine siia kohapeale ka ja inimesed saavad ise ilma kõrvalise abita teha seda, mida soovivad. Ehk muutub peale selle IT õpetamine siin ka praktiliseks sest siiani on seda tehtud enamus koolides kriidi ja tahvliga. See on ka mõistetav, sest kuisul elektrit ei ole, siis on olukord üsna nutune.
Niipalju veel, et kohalikud RLG käest tulnud projekti arvutid on 2Gb DDR3 RAM;250GB SATA HDD; Intel Atom 1,6GHz protsessor; 12,1'' LDC; ENG; WIN7HP; MS Office 2010 pro ja siis teised arvutid:
*Pentium 2
*Pentium 3
*ka 486 masinaid oli näha
Kellel olid kettad surnud, kellel oli 19'' CRT monitorid, mis tarbisid sellise koguse voolu, et hoia ja keela vms...
Ehk siis siin on tööd palju.
Esmalt on vaja 1 inimene siin kohapeal saada IT spetsina toimetama koolide peale, siis koolidesse saada cachi serverid, et vähendada neti arveid koolile ning siis me saame rääkida juba reaalsest õppimisest arvuti taga. Eelistatud peaks olema laua arvutid, sest läptopid on kerged rändama! Eks haridusameti juhataja uurib kus need ülejäänud arvutid on, mis on muidu kapis luku taga.
Tänaseks aga aitab. Nüüd pikali ära, sest ega homne päev kergem pole. Kirjutamise ainus hea asi on see, et ei pea rääkima. Lõua lihased on ikka veel sellest puhkepäevast IT maailmas väsinud :)
No comments:
Post a Comment